Kooli nutitelefonita

Loe siit Telia Digitarga artiklist, kuidas nutisõltlasest #aastaema oma lastele nutitelefoni ei taha lubada.
Muidugi ma võiks alustada seda lugu nii, et mina ostsin esimese mobiiltelefoni siis, kui läksin Tartu Ülikooli õppima ning et kui sain mina koolis ilma hakkama, saavad tänapäeva lapsed ka. Paraku on ajad teised ning näiteks meie viieaastane sugulane on juba pool aastat uhke nutitelefoni omanik.

Meie peres tekkis küsimus telefoni vajalikkusest lapsele siis, kui vanim poeg läks kolm aastat tagasi esimesse klassi. Enne kooliaasta algust lastevanemate koosolekul leppisime klassikaaslaste vanematega kokku, et lapsele on mõistlik osta nuputelefon, mis tundide ajal on kindlalt koolikotis hääletu režiimi peal.

See tundus igati mõistlik otsus ja nii me ka tegime. Kevadel aga teatas poiss mulle, et tema on oma klassis pea ainus laps, kellel nutitelefoni pole ja et kus siis nüüd see õiglus on? Mina jäin aga endale kindlaks, et nutitelefoni veel vaja ei ole. Seda enam, et olin juba näinud ära selle, et kui lapsele anda piiramatuks ajaks nutitelefon, siis ta midagi rohkemat enam elult tahta ei oskagi.

Lapsele esimest mobiili ostes olin kindel, et ega see esimese klassi nooruk oma telefoni hoida ei oska ning et ilmselt on see juba varsti katki või kadunud. Tegelikult pidas tema Nokia aga üllatavalt hästi vastu. Ma nägin kümneid ja kümneid kordi, kuidas telefon lapsel püksitaskust välja kukkus ning kummalisel kombel ikka terveks jäi. Minu enda IPhone oleks nii suure väärkohtlemise peale juba ammu tuhandeks killuks olnud.
Ükskord õhtul perega kodus olles avastasin, et laps helistab mulle kõrvaltoast. Läksin tuppa vaatama, miks ta minuga otse ei räägi. Toas aga nägin, et laps on rahulikult diivanil ning ei helista. Oot, aga kes siis minu lapse telefoniga püüab mulle helistada, mõtlesin pingsalt.

Selgus, et üks aus turist oli Toomemäelt leidnud poisi telefoni ning kuna ta eesti keelt ei osanud, oli selle viinud lähimasse kohvikusse, kust siis mulle helistatigi, et võite oma telefonile järele tulla. Lõpp hea, kõik hea.

Ilma nutitelefonita ikkagi ei saa

Teise klassi minnes läks muidugi lapse nõudmine järjest valjemaks, et ikka hädasti oleks nutitelefoni vaja. Leppisime siis kokku, et kui tal terve veerandi jooksul ühtegi käitumisega seotud märkust päevikus ei ole, saab ta issi vana mobiili endale. See diil töötas imehea käitumiskontrollina ning oh neid pisaraid ja hala, kui siis järjest ikkagi tagasilöögid tulid. Kuna aga telefonihimu oli nii suur, siis viimase veerandi viimasel päeval õnnestus poisil 2. klassi lõpuks ka oma isiklik nutitelefon auga välja teenida.

Sel sügisel läks nüüd meie peres 1. klassi järgmine laps. Tema õnneks nutiusku pole ning on rõõmsalt rahul oma uhiuue nuputelefoniga. Loodan, et see jääb nii pikemaks ajaks, sest meie peres on nüüd neid telefoni küljes rippujaid juba niigi ülearu, nii et minu järgmine lugu räägib ilmselt sellest, kuidas püüda nutisõltuvusest vabaneda.
Eelmine
Rasked algused
Järgmine
Emme, olen jälle telekas!

Lisa kommentaar

Email again: