#minaka

Tõsi ta on, et minuga pidevalt juhtub midagi, aga et tookord kohe niimoodi läks, see oli isegi mulle üllatuseks.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna ühte reedesesse juuni pärastlõunasse, kui plaanisin sõita otselennuga Londonist Berliini. Ei ole nagu väga keeruline logistiline ülesanne.

Juba lennujaamas nägin ühte lärmakat briti poissmeeste seltskonda ning no loomulikult olid nad ootamas pealelaskmist samale sõidule. Meie lendu lükati edasi umbes kaks tundi. Nii et kõik see punt libistas valjult õlut ning ootas oma sõitu. #minaka (kui nüüd tsiteerida Nublu ja Reketit).

Lõpuks lasti meid lennukisse. Siis selgus, et peame veel tunnikese-kaks ka seisvas lennukis stardiaega ootama. Õnneks saime lõpuks õhku ning jõudsime suure hilinemisega Berliini. Seal aga trall alles hakkas, sest selgus tõsiasi, et kuna väljas sajab VIHMA, siis kedagi lennukist välja ei lubata.

Ma saan aru, et mind ei lasta välja, sest mina olen ju suhkrust ja jahust ja maasikavahust, aga et need ülejäänud sadakond inimest ning need tursked 28-aastased poissmehed ju ometi sulama ei hakka? Aga jah, kuna oli ka kõva äike, siis öeldi, et oodatakse saju lõpp ära ning siis saame välja.

Arvame nüüd koos, kas see sadu lõppes ära? Ei. Läks järjest tihedamaks ning meie lennuki ümber sähvisid välgunooled. Õnneks olime juba maandunud, elu otseselt ohus ei olnud ja esialgu tundus, et no kaua see sadu ikka kesta saab.

Poissmehed muutusid vaikselt rahutuks. Põhiliselt just seetõttu, et alkohol hakkas verest lahtuma ning maa peal lennukipood jooke ei müü.
Kuna istumine pärast lugematut arvu tunde läks juba tüütuks ja telefoni aku oli juba ammu tühi, siis tõusin püsti ja läksin inimestega suhtlema. Ütlesin poissmeestele, et nüüd hakkas teie pidu peale. Et esimene üllatus ongi see, et olete lennukis, me välja teid välja ei lase ja et tegelikult me ei jõudnud mitte Berliini, vaid hoopis Tallinna ning et ma hakkan siis nüüd vaikselt riidest lahti võtma (jube palav oli seal tõesti).

Kutid ei teadnud, kas uskuda või mitte (pigem mitte), aga ära ka ei läinud (ehhee, kuhu neil minna oleks olnud?). No hakkas vaikselt looma ja läks suti lõbusamaks.

Seejärel tutvustasin end ja nagu ikka, ei uskunud keegi sõnagi, mis ma räägin. Nii et jah, pidin vanuse tõestamiseks näitama oma id-kaarti, laste arvu tõendamiseks perepilti, abielustaatuse kinnitamiseks abielusõrmust ja oma aastaemaduse tuvastamiseks pilti endast koos Eesti presidendiga (seda fotot nähes ei uskunud keegi mind karvavõrdki rohkem, pigem uuriti, et kas tõesti see naine saaks olla mõne riigi president?).

Järgmiseks tegime väikese ajurünnaku, et mis oleks kõige efektiivsem viis lennukist pääsemiseks? Et kas korraldada väike tulekahju, hõigata, et lennukis on pomm või öelda, et mul said juba Londonis rohud otsa ja kohe läheb asi käest ära...

Iga poole tunni järel suhtles meiega lennukikapten, kelle sõnum oli iga kord täpselt sama, et vihm ei ole vähemaks jäänud, nad teevad kõik, et me siit varsti pääseks ning et varsti on juba terve lennujaam täis nörritatud inimesi suletud lennukites, aga et meie oleme ootejärjekorras esimesed (kui peaks kunagi hakatama meid lennukist välja laskma). Ütlen etteruttavalt ära, et ei hakatud.

Küsisin siis, et noh, poisid, mis teil on plaanis ka Berliinis teha? Üks innukam noorsand ei hakanud pikalt keerutama, vaid ütles kohe, et eks suurepäraselt aega veeta. No selge. Ainult et järjest rohkem tundus neile, et ainus asi, mida nad saavad, on ühe Ida-euroopa wannabe naisstandupkoomiku puiseid nalju kuulata.

Siis kirusid nad maapõhja oma otsust, et olid otsustanud tulla just kõige varasema lennuga (et saaks ikka kauem Berliini mõnusid nautida). Seejärel näitasid insta story't nende sõbrast, kes juba hommikust peale ootas sõpru Berliini lennujaamas ja oli juba suti endast väljas sellest lõputust ootamisest.

Aeg venis nagu tatt, kõht hakkas tühjaks minema ja kannatus vaikselt katkema. Ainus, mis ei näidanud vaibumise märke, oli paduvihm.

Lõpuks siiski meid lasti lennukist maha. Mina suundusin kohe kohvikusse, et laadida oma telefoni. Pärast tankimispausi astusin poole tunni pärast metroosse, et sihtpaika sõita ja keda ma siis rongis kohtasin - loomulikult neidsamu poissmehi! Ka nemad olid seda poolttundi aktiivseks tankimiseks kasutanud ning meie ühine sõit jätkus taas.

Ja kõigile uudishimulikele - uurisin pärast sõidu lõppu, et kas siis nende eesmärgid said täidetud? Selgus, et vägagi. Minul ka.


 
Eelmine
Liina murdis end maailma-meediasse
Järgmine
Ma saan surma. Sina ka!

Lisa kommentaar

Email again: