Suuga teen suure linna

Istusin Pärnus bussi ja võtsin esimese kõne.
No et kaugel Hannes on, et meil ju täna Viljandis etendus ja siis võtsin järgmise kõne Jaanusele, et kui nüüd 300 kohta Sakala keskuses täis ei tule, et äkki saame kuskile õue istuda või nii ja siis tuletasin Rannarile meelde, et äkki pean täna tema juures ööbima ja siis helistasin tagasi oma mehele, kes oli juba kuus korda jõudnud mulle helistada, et kas homme on lastehoiuga Elistverre minek või ei ole. Ütlesin, et ei ole ja siis üks mutt mu selja taga pistis kriiskama, et see ei ole mingi kohvik, et sa terve tee räägid telefoniga. Ma siis ütlesin talle, et see ongi mu töö, et mul saab telefoni aku esimest korda tühjaks hommikul kell 10:30. Või et sellesama telefoni abiga panin ma ühe kuuga kokku raamatu #emaduseilujavalu. Ta siis kriiskas edasi ja ma jätsin viisakusest pakkumata, et äkki ta tahaks koos minuga Viljandis maha tulla, et saab 15 euro eest veel paar tundi mu juttu kuulata.

Sellega aga see sit-down-tragöödia ei lõppenud. Kui jõudsime Viljandisse, siis pani bussijuht masina seisma ning läks bussi keskele ja hakkas omakorda karjuma kõigi tagumiste ridade inimeste peale, et mis inimesed te sellised olete, et olete wc ukse lahti jätnud? Et nagu sõidategi lahtise wc uksega? Nagu päriselt?!!!
Eelmine
Kõige tähtsam on teha head
Järgmine
Kalamaja bluus

Lisa kommentaar

Email again: