Mind ei usu keegi
(loe ridade vahelt)

Liina Pulges

Esimene mulje on kõige tähtsam. Seda teab igaüks. Olen aru saanud, et mida rohkem ma tõtt räägin, seda vähem mind usutakse. Te juba ei usu, jah? Täiesti tavaline.

Kui mainin, et mu firma nimi on Unistuste Agentuur, läheb meestel kohe katus lendu: “Ah et teed siis inimeste unistusi teoks?” Lihtsalt mängu ilu huvides vastan kõikidele nende järgmistele küsimustele vaheldumisi jah ja ei ning viie minuti pärast on mul selge, mis inimesega on tegu. Kõik võtavad seda muidugi mänguna ning keegi ei usu, et on olemas agentuur, mis nende unistusi võiks täita või et selle omaniku ametinimetus on peavõlur. Aga no ilus neiu, las ta räägib.

Kui käin välismaistel teaduskonverentsidel ning pärast ametlikku osa hakatakse õhtusöögilauas rääkima perest ja lastest, siis mulle kunagi sõna ei anta. Kui siis end vahele pressin ja ütlen, et kuulge, mul on ka lapsed, siis näen, kuidas kõik hakkavad peas rehkendama, kas nende riigis oleks legaalne, kui minusugusel 25-aastasel on üheksa-aastane poeg. Vastus on ei. Nad siis pigem ei usu mu juttu. Las plika fantaseerib.

Kui ma siis saan veel korra sõna ja ütlen, et teate, tegelikult mul on neli last, siis hakatakse lihtsalt naerma. Muidugi on sul neli last! Äkki on veel neli meest ka? Tegelikult on küll. Ma elan koos nelja endast noorema mehega ja olen #aastaema, aga seda ma enam ei ütle, sest siis oleme jõudnud faasi, kus keegi ei usu enam midagi.

Siis küsitakse, et millega ma tegelen? Ma ütlen, et kirjutan raamatut, ei tegelikult isegi kahte. Ja millest need räägivad? Eks ikka sellest, kuidas minu elu on liiga ilus, et olla tõsi

Kui ma selle lõbusa vestluse jätkuks teatan, et astun üles stand-up-koomikuna ning esinen oma täispika kahe ja poole tunnise monoetendusega, siis ei usu mu juttu isegi kõige suurem naiivitar ja ma isegi ei tea, mis on see järgmine tõde, mille ma võiksin lagedale tuua, et kuidagigi usaldus­väärsust tagasi võita.

Mul on sõbranna, kes näeb välja veel noorem kui mina ning juhatab aastaid üht teaduskeskust. Tema õpetas mulle juba ammu: tuleb öelda, et sa töötad sekretärina. Siis mehed usuvad. Keegi lisa­küsimusi ei esita ning küll hiljem jõuab seletada, et eks juht peab vahel sekretärikohuseid ka täitma.

Mul oli teada, et mu agentuuri (jah, selle unistuste oma) järgmine klient on mehisest mootorite maailmast ning mul tuleb hakata tegema turundust soliidsetele härradele vanuses 50+. Läksin juuksurisse ning ütlesin, et lõikame mu pikad kiharad maha ja teeme konkreetse kontori­inimese soengu. Äkki näen usutavam välja.

Juuksuritoolist tõustes küsisin teise juuksuri käest, et palun paku, kui vana ma olen. “Mingi 20+?” päris ta. Ei ja veel kord ei! Ma pidin nüüd välja nägema vähemalt 35! Kogu elu taas valesti elatud.

Nojah, mis ma siin ikka kiitlen. Aga tõsi see on, et ma näen noorem välja. Kui ma alustan enda tutvustamist sellega, et olen 38aastane, siis pean järgmiseks välja võtma ID-kaardi. Kümme aastat tagasi, kui mul oli 18aastane elukaaslane, siis arvasid kõik, et ta on minust vanem, ning siis pidime mõlemad passid letti laduma.

Kui ühel päeval toidupoest viina osta tahtsin (loomulikult lastele viinakompressi jaoks) ja minult dokumenti küsiti, olin ma isegi üllatunud. Et kas tõesti on nüüd asjad juba nii halvad, et näen välja noorem kui 18? Kui kassiir mu sünni­aastat nägi, siis ta tegi suured silmad ning palus vabandust. Mis siin ikka vabandada. Juhtub.

Kui te nüüd küsite, mis on mu edu saladus, siis vastus on väga lihtne – noored mehed. Needsamad neli elukaaslast, kes lihtsalt ei lase mul vanaks ega paksuks minna. Saage ka kolm poega, võtke endast noorem mees ja te mõistate mind. See, et mul on mu tütar, kes on printsesside printsess, ei tee asja just lihtsamaks.

Soovitan teilgi hoida endast nooremate ligi ning vanadus ei jõua kunagi kohale. Kui veel oma unistusi täita, siis polegi väga aega mõelda, miks teised mind ei usu. Muidugi mõtlevad inimesed, et võiks tulla üks võlur, kes kõik plaanid nende eest teoks teeb, aga no võlureid pole päriselt olemas. Või äkki ikka on?

Foto: Krõõt Tarkmeel