Ma saan surma. Sina ka!

Suvi on käes, ilmad halvad ning ema nelja lapsega kodus. Mis sa siis teed? Lähed sugulastele külla. Tundub nagu lihtne ja lollikindel plaan, et lapsed saavad koos mängida ja kõik on tore. Aga võta näpust, see kõik on palju keerulisem, sest küllajõudmiseks on esmalt vaja läbida õudusatraktsioon nimega maanteelõik Tartu-Elva.

Kõige hirmsamad ongi need õudukad, kus esialgu tundub kõik liiga ilus, et olla tõsi. Pilved on varjutanud päikese, nii et midagi silma ei paista, vihma ei saja, autosid teel ülemäära palju ei ole ja kõrvu paitab mahe muusika.

Ja siis järsku, täiesti lambist, näen ma, kuidas vastassuunast sõidab täie tuuriga mulle vastu kõrvuti kaks autot? Mismõttes nagu? Vajutan piduri plokki, tõmban võimalikult paremasse teeserva ning püüan taastada loomulikku hingamist. Kolmandasse klassi minev poeg mu kõrvalistmel küsib ehmatusega, et emme, mis nüüd juhtus?

Minu pulss pole veel jõudnud taastuda, kui sama äkki on mu ees täpselt identne olukord, kus pidevast joonest hoolimata on vastassuunas taas üks mõrvarjuht alustanud möödasõitu ning kihutab vastu oma elu viimasele sekundile.

Ma surun veelgi kõvemini jala piduripedaalile ning pääseme napilt kindlast laupkokkupõrkest. Ja mis siis juhtub? Keskmise auto juht lehvitab mulle tänutäheks! Misasja sa lehvitad, et aitäh, et tänu minu heale reaktsioonikiirusele ei saanudki sinust veel täna viisikmõrvarit ja pääsesid ka ise surmast või veel parem elust vanglas ratastoolis konutades?

Mu sõbranna ütles, et juba mõnda aega sõidab ta Tartust Elvasse Viljandi maantee ja Tõravere kaudu. Siksakitamist on küll rohkem, aga pluss on see, et pääseb rekkadest ja nende vahel sõeluvatest kamikadzedest ning jääb ellu ka.

Mul on selline väike soovitus kõigile enesetapjajuhtidele, et minge sõitke mõnes päris lõbustuspargis mänguautoga vastu rajaserva või vastu puud nii palju kui süda lustib, aga jätke kaasliiklejad ellu. See siin on reaalsus ja meil on kõigil vaid üks elu.

Sest fakt on see, et kui ma oleks suurest ehmatusest murdosa sekundiks kangestunud ning mitte teeserva tõmmanud, oleks kindlalt surma saanud mina, mu neli last ja mõrvarautojuht, sina ka!