Nagu kaks tilka vett
Loe, kuidas #aastaema Liina Pulges leidis oma kaksikõe Kadri ning kuidas nad nüüd koos murravad julgelt müüte paljulapseliste emade kohta.
See lugu on esmalt avaldatud ajakirjas Eesti Naine (aprillis 2020). Autor: Liina Pulges
Paar aastat tagasi ühel peol ütles mulle keegi naine, et näen väga tema sõbranna moodi välja. Otsisin oma teisiku Facbookist üles ning vaatasin ehmatusega, et issand, minu pildid võõra nimega konto all. Mõne nurga alt olime tõesti nii sarnased, et ma arvasin, et see pigem olen mina kui keegi võõras.
See oli alles algus.
Jälgisime üksteise tegemisi sotsiaalmeedia vahendusel ning umbes poolteist aastat hiljem saime esimest korda kokku. Istusime kohvikus ning mul tekkis kohati skisofreeniline tunne, sest mu vastas istusin ma ise. Mida enam me üksteisega infot vahetasime, seda vähem suutsin ma kõike uskuda.
Me oleme sündinud samal aastal ja meie sünnipäevadel on vahet kuu aega. Me oleme mõlemad pärit Lõuna-Eestist ja muusikakoolis õppinud klaverit. Mina osalesin 1998. aastal Eesti tudengimissi valmistel ja jäin teiseks ning Kadri osales samal aastal Miss Eesti valimistel ja oli samuti 1. printsess. Mul on kaksikud poisid, tal on kolmikud poisid. Eesti mõistes oleme mõlemad suurpere emad, sest mul on kokku neli last ning temal lausa viis poega. Mina sain oma abikaasaga kokku mais 2008 ning tema juunis samal aastal.
Foto: Kadri ja Liina jõule tähistamas oma esimese lapsega (erakogu)
Pärast meie esimest kohtumist helistasin kohe emale ja nõudsin selgitust. Mul oli selleks igati põhjust, sest meie suguvõsas on kaksikud igas põlvkonnas ning isegi ema vanem vend sündis kaksikuna. Ema jäi kahtlaselt vaoshoituks ning ei jaganud minuga elevust värskelt leitud noorema õe kohta. Mina oli aga väga õnnelik, sest olen kasvanud üksiku lapsena.
Järgmiseks kohtumiseks oli meil esimene üllatus üle elatud ning saime juba põhjalikumalt juttu ajada. Mul tuli kohati kananahk peale, kui Kadriga rääkides saime järjest rohkem kinnitust faktile, et meil on lisaks sarnasele välimusele samad ka laste kasvatuspõhimõtted ning oleme pika osa oma elust pidanud rinda pistma samade paljulapselise ema väljakutsete ning naiste kohta käivate stereotüüpide murdmisega.
Meil mõlemal on nii, et kui peole läheme, siis on vastassoo huvi meie vastu alati suur. „Kui tahan mõnest tüütult külje alla pugenud austajast lahti saada, siis näitan talle oma perepilti,” räägib Kadri. Mul jääb vaid lisada, et olen vahel kasutanud meeste puhul lauset, et mul on neli last ja olin kindlalt otsustanud, et rohkem lapsi ei taha, aga nüüd kohtasin sind! Nii võib olla 100% kindel, et neid mehi me oma eluteel rohkem ei kohta.
Kui aga mõni naine kuuleb, et meil on palju lapsi, siis öeldakse kohe, et me ei näe absoluutselt välja nagu meil võiks olla neli või siis viis last. Loomulikult ei usu keegi meie vanust ning minul on tihti tulnud välja võtta oma ID-kaart, et oma kõrget iga kinnitada.
Kui mul oli vastsündinud kaksikutega raske, siis mõtlesin alati oma sõbranna peale, kellel on kolmikud. Ka nüüd ei saanud ma jätta pärimata, et kuidas Kadri oma kolme beebiga hakkama sai?
„Kõige alus on kindel rutiin ja päevakava,” selgitab Kadri. „Kuna meie lapsed olid tugevalt enneaegsed, siis tegime kõiki päevatoimetusi graafiku järgi. Kui meid lõpuks imikutega koju lasti, siis oli meil seinal suur tabel, kust minutilise täpsusega järge pidasime.”
Eraldi huvitas mind see, kuidas ta jaksas pidevalt pesta kolme lutipudelit, keeta ja jahutada vett ning siis hommikust õhtuni poisse toita. „Olen seda varemgi teistelt emadelt uurinud, et kas nad ise oma kodus kraanivett joovad ning seda siis eelnevalt keedavad? Kui mitte, siis miks peaks oma lastega nii tegutsema? Ja kraanist tuleb ju parajalt soe vesi,” lisab Kadri.Miks ma küll Kadrit varem ei kohanud, pidin ma hüüatama, sest mina keetsin küll iga päev vett ning soojendasin seda siis enne iga söögikorda. Lisaks pidasin ma piinliku täpsusega järge, et mõlemad poisid jooksid vaid oma lutipudelist, kuigi ilmselt olid neil kõik bakterid suus samad.
Me mõlemad oleme kindlalt seda meelt, et bakterite hirmus liigne desinfitseerimine on saatanast. Kui esimeste lastega sain ma neil enne natist kinni, kui nad pori suhu hakkasid pistma, siis kaksikutel lasin juba üsna vabalt olla.
„Kui esimese lapsega kukub sul lutt maha, siis sa viskad selle ära. Teise lapse puhul kallad määrdunud luti keeva veega üle. Kolmanda puhul lased selle lihtsalt kraani alt läbi ning neljandaga lükkad suurema mustuse maha ja paned luti suhu tagasi,” õpetab Kadri, täpselt nagu minagi selgitan sama näidet kasutades neljalapselise ema lihtsat elu.
Mida vanemaks lapsed kasvavad, seda rohkem nad söövad. Uurin Kadrilt, kuidas tema oma viieliikmelist meesteväge toidab? „Vahel mulle tundub, et ma muud ei teegi kui ainult süüa,” kurdab ta. „Kohati tahaks köögi lukku panna, et õhtul see külmkapi vahet käimine ära lõppeks.”
Kadri lisab, et kui ta süüa teeb, siis jagab enne kõik toidu oma meestele ära ning kui üle jääb, siis pistab ka ise midagi suhu. See on ka pea ainus asi, kus me Kadriga erineme, sest mina söön alati ise ruttu ära, sest muidu ähvardab mindki oht nälga jääda. Sellest erinevusest on ilmselt põhjustatud ka Kadri pidev võitlus alakaaluga.
Kadri tunnistab, et esimest korda käis ta kolmikutega toidupoes siis, kui nad said kolmeaastaseks. „Alguses õnnestus meil paar esimest korda poisid ära petta, et tegu on muuseumiga, kus tohib asju ainult vaadata. Kaua see muidugi ei kestnud, kui nad läbi hammustasid, et miks on vaid maiustused vaatamiseks, aga kõike muud ebahuvitavat saab kaasa võtta.”
Ka selles oleme me Kadriga absoluutselt ühte meelt, et Eesti toidupoodide korvid on liiga väikesed, et ära mahutada korraga ostetav söögikogus! Kadri käib toidupoes pea iga päev, mina aga püüan aja kokkuhoidmiseks saada hakkama paari korraga ning isegi siis pean ainuüksi piima ostma 12 liitrit!
Koos peame nentima seda, et kui me mõnele uuele tuttavale räägime alustuseks sellest, et meil on palju lapsi, siis veidi imetletakse või tuntakse kaasa. Kui aga jutt läheb meie tööalasele aktiivsusele, alles siis tekib inimestes austus meie vastu. Justkui vaid ema üksida ei olekski tähelepanu väärt.
Ma imestan isegi, et kuidas suudab Kadri käia Fonteses täiskohaga tööl, olla tegus naisteorganisatsioonis Ladies Circle, lüüa kaasa mitmes MTÜs ning olla haiglas tasuta kogemusnõustaja lapsevanematele, kellel on sündinud enneaegne laps.
Samas pean nentima, et eks ma isegi suudan edukalt tegutseda mitmel rindel. Peamiselt töötan produtsendina meelelahutusvaldkonnas, löön kaasa kahes stand-up-etenduses, olen kolumnist, kirjutan raamatut, tegutsen turunduskoolitaja ja -konsultandina ning hobi korras pean veel kaks korda nädalas treeneriametit.
Meie aktiivsuse saladus on samuti sama. Meid mõlemat häirib praegu levima hakanud emakultus, kus hea ema saad olla vaid siis, kui jätad pärast esimese lapse sündi kõrvale kogu oma muu elu ning oled võsukestega kodus n korda kolm aastat. Naistel oleks palju vähem vaimse tervise muresid, kui emadele jääks alles nende hobid ning võimalus käia kodust väljas täiskasvanutega suhtlemas. „Kui su enda tass on tühi, siis ei saa sa midagi ka teistele jagada,” võtab Kadri kokku meie mõlema tegutsemispõhimõtte.
Loomulikult ei saa üle ega ümber meie kallitest abikaasadest, kes oma täiskohaga töö kõrvalt lasevad meil enda hobidega tegeleda ja erialast tööd teha. Meil mõlemal on naljakas kuulda oma vanemate sugulaste hämmastust, et kuidas me küll saame tööalasele välisreisile minna, kui meil on lapsed? „Meie lapsed on siis ju oma isadega,” peame sellisel puhul alati rahustuseks vastama.
Mul on väga hea meel, et mul on nüüd „kaksikõde”, kes mõistab mu muresid ning kellelt on hea õppida nippe suure perega toimetulekuks. Kui nüüd juhuslikult loeb seda lugu meie kadunud kolmikõde, siis võib endast mulle julgelt teada anda. Ma ei imesta enam millegi üle.
Fotod: Ingrid Tsirel
Kleidid: Aldo Järvsoo, Tanel Veenre
Meik: Katrin Sangla
Paar aastat tagasi ühel peol ütles mulle keegi naine, et näen väga tema sõbranna moodi välja. Otsisin oma teisiku Facbookist üles ning vaatasin ehmatusega, et issand, minu pildid võõra nimega konto all. Mõne nurga alt olime tõesti nii sarnased, et ma arvasin, et see pigem olen mina kui keegi võõras.
See oli alles algus.
Jälgisime üksteise tegemisi sotsiaalmeedia vahendusel ning umbes poolteist aastat hiljem saime esimest korda kokku. Istusime kohvikus ning mul tekkis kohati skisofreeniline tunne, sest mu vastas istusin ma ise. Mida enam me üksteisega infot vahetasime, seda vähem suutsin ma kõike uskuda.
Me oleme sündinud samal aastal ja meie sünnipäevadel on vahet kuu aega. Me oleme mõlemad pärit Lõuna-Eestist ja muusikakoolis õppinud klaverit. Mina osalesin 1998. aastal Eesti tudengimissi valmistel ja jäin teiseks ning Kadri osales samal aastal Miss Eesti valimistel ja oli samuti 1. printsess. Mul on kaksikud poisid, tal on kolmikud poisid. Eesti mõistes oleme mõlemad suurpere emad, sest mul on kokku neli last ning temal lausa viis poega. Mina sain oma abikaasaga kokku mais 2008 ning tema juunis samal aastal.
Foto: Kadri ja Liina jõule tähistamas oma esimese lapsega (erakogu)
Pärast meie esimest kohtumist helistasin kohe emale ja nõudsin selgitust. Mul oli selleks igati põhjust, sest meie suguvõsas on kaksikud igas põlvkonnas ning isegi ema vanem vend sündis kaksikuna. Ema jäi kahtlaselt vaoshoituks ning ei jaganud minuga elevust värskelt leitud noorema õe kohta. Mina oli aga väga õnnelik, sest olen kasvanud üksiku lapsena.
Järgmiseks kohtumiseks oli meil esimene üllatus üle elatud ning saime juba põhjalikumalt juttu ajada. Mul tuli kohati kananahk peale, kui Kadriga rääkides saime järjest rohkem kinnitust faktile, et meil on lisaks sarnasele välimusele samad ka laste kasvatuspõhimõtted ning oleme pika osa oma elust pidanud rinda pistma samade paljulapselise ema väljakutsete ning naiste kohta käivate stereotüüpide murdmisega.
Meil mõlemal on nii, et kui peole läheme, siis on vastassoo huvi meie vastu alati suur. „Kui tahan mõnest tüütult külje alla pugenud austajast lahti saada, siis näitan talle oma perepilti,” räägib Kadri. Mul jääb vaid lisada, et olen vahel kasutanud meeste puhul lauset, et mul on neli last ja olin kindlalt otsustanud, et rohkem lapsi ei taha, aga nüüd kohtasin sind! Nii võib olla 100% kindel, et neid mehi me oma eluteel rohkem ei kohta.
Kui aga mõni naine kuuleb, et meil on palju lapsi, siis öeldakse kohe, et me ei näe absoluutselt välja nagu meil võiks olla neli või siis viis last. Loomulikult ei usu keegi meie vanust ning minul on tihti tulnud välja võtta oma ID-kaart, et oma kõrget iga kinnitada.
Kui mul oli vastsündinud kaksikutega raske, siis mõtlesin alati oma sõbranna peale, kellel on kolmikud. Ka nüüd ei saanud ma jätta pärimata, et kuidas Kadri oma kolme beebiga hakkama sai?
„Kõige alus on kindel rutiin ja päevakava,” selgitab Kadri. „Kuna meie lapsed olid tugevalt enneaegsed, siis tegime kõiki päevatoimetusi graafiku järgi. Kui meid lõpuks imikutega koju lasti, siis oli meil seinal suur tabel, kust minutilise täpsusega järge pidasime.”
Eraldi huvitas mind see, kuidas ta jaksas pidevalt pesta kolme lutipudelit, keeta ja jahutada vett ning siis hommikust õhtuni poisse toita. „Olen seda varemgi teistelt emadelt uurinud, et kas nad ise oma kodus kraanivett joovad ning seda siis eelnevalt keedavad? Kui mitte, siis miks peaks oma lastega nii tegutsema? Ja kraanist tuleb ju parajalt soe vesi,” lisab Kadri.Miks ma küll Kadrit varem ei kohanud, pidin ma hüüatama, sest mina keetsin küll iga päev vett ning soojendasin seda siis enne iga söögikorda. Lisaks pidasin ma piinliku täpsusega järge, et mõlemad poisid jooksid vaid oma lutipudelist, kuigi ilmselt olid neil kõik bakterid suus samad.
Me mõlemad oleme kindlalt seda meelt, et bakterite hirmus liigne desinfitseerimine on saatanast. Kui esimeste lastega sain ma neil enne natist kinni, kui nad pori suhu hakkasid pistma, siis kaksikutel lasin juba üsna vabalt olla.
„Kui esimese lapsega kukub sul lutt maha, siis sa viskad selle ära. Teise lapse puhul kallad määrdunud luti keeva veega üle. Kolmanda puhul lased selle lihtsalt kraani alt läbi ning neljandaga lükkad suurema mustuse maha ja paned luti suhu tagasi,” õpetab Kadri, täpselt nagu minagi selgitan sama näidet kasutades neljalapselise ema lihtsat elu.
Mida vanemaks lapsed kasvavad, seda rohkem nad söövad. Uurin Kadrilt, kuidas tema oma viieliikmelist meesteväge toidab? „Vahel mulle tundub, et ma muud ei teegi kui ainult süüa,” kurdab ta. „Kohati tahaks köögi lukku panna, et õhtul see külmkapi vahet käimine ära lõppeks.”
Kadri lisab, et kui ta süüa teeb, siis jagab enne kõik toidu oma meestele ära ning kui üle jääb, siis pistab ka ise midagi suhu. See on ka pea ainus asi, kus me Kadriga erineme, sest mina söön alati ise ruttu ära, sest muidu ähvardab mindki oht nälga jääda. Sellest erinevusest on ilmselt põhjustatud ka Kadri pidev võitlus alakaaluga.
Kadri tunnistab, et esimest korda käis ta kolmikutega toidupoes siis, kui nad said kolmeaastaseks. „Alguses õnnestus meil paar esimest korda poisid ära petta, et tegu on muuseumiga, kus tohib asju ainult vaadata. Kaua see muidugi ei kestnud, kui nad läbi hammustasid, et miks on vaid maiustused vaatamiseks, aga kõike muud ebahuvitavat saab kaasa võtta.”
Ka selles oleme me Kadriga absoluutselt ühte meelt, et Eesti toidupoodide korvid on liiga väikesed, et ära mahutada korraga ostetav söögikogus! Kadri käib toidupoes pea iga päev, mina aga püüan aja kokkuhoidmiseks saada hakkama paari korraga ning isegi siis pean ainuüksi piima ostma 12 liitrit!
Koos peame nentima seda, et kui me mõnele uuele tuttavale räägime alustuseks sellest, et meil on palju lapsi, siis veidi imetletakse või tuntakse kaasa. Kui aga jutt läheb meie tööalasele aktiivsusele, alles siis tekib inimestes austus meie vastu. Justkui vaid ema üksida ei olekski tähelepanu väärt.
Ma imestan isegi, et kuidas suudab Kadri käia Fonteses täiskohaga tööl, olla tegus naisteorganisatsioonis Ladies Circle, lüüa kaasa mitmes MTÜs ning olla haiglas tasuta kogemusnõustaja lapsevanematele, kellel on sündinud enneaegne laps.
Samas pean nentima, et eks ma isegi suudan edukalt tegutseda mitmel rindel. Peamiselt töötan produtsendina meelelahutusvaldkonnas, löön kaasa kahes stand-up-etenduses, olen kolumnist, kirjutan raamatut, tegutsen turunduskoolitaja ja -konsultandina ning hobi korras pean veel kaks korda nädalas treeneriametit.
Meie aktiivsuse saladus on samuti sama. Meid mõlemat häirib praegu levima hakanud emakultus, kus hea ema saad olla vaid siis, kui jätad pärast esimese lapse sündi kõrvale kogu oma muu elu ning oled võsukestega kodus n korda kolm aastat. Naistel oleks palju vähem vaimse tervise muresid, kui emadele jääks alles nende hobid ning võimalus käia kodust väljas täiskasvanutega suhtlemas. „Kui su enda tass on tühi, siis ei saa sa midagi ka teistele jagada,” võtab Kadri kokku meie mõlema tegutsemispõhimõtte.
Loomulikult ei saa üle ega ümber meie kallitest abikaasadest, kes oma täiskohaga töö kõrvalt lasevad meil enda hobidega tegeleda ja erialast tööd teha. Meil mõlemal on naljakas kuulda oma vanemate sugulaste hämmastust, et kuidas me küll saame tööalasele välisreisile minna, kui meil on lapsed? „Meie lapsed on siis ju oma isadega,” peame sellisel puhul alati rahustuseks vastama.
Mul on väga hea meel, et mul on nüüd „kaksikõde”, kes mõistab mu muresid ning kellelt on hea õppida nippe suure perega toimetulekuks. Kui nüüd juhuslikult loeb seda lugu meie kadunud kolmikõde, siis võib endast mulle julgelt teada anda. Ma ei imesta enam millegi üle.
Fotod: Ingrid Tsirel
Kleidid: Aldo Järvsoo, Tanel Veenre
Meik: Katrin Sangla
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 12