Paneme jõuludele puid alla
Jõulud on andmise aeg
Hiljemalt novembri alguses tekib mu kirjakasti umbes kuus erinevat listi, sest lapsevanemaid ootavad ees aasta kõige keerulisemad küsimused - mida kinkida jõuludeks treenerile, lauluõpetajale, klassijuhatajale ning mida oma võsukestele. Lisaks leiab aset diskussioon selle kohta, kuidas ja kus klassi jõulupidu korraldada.
Ma ei laskuks teemasse, mitu kirja mu meilboksi saabub, aga neid on julgelt üle saja.
Kuna lapsevanemad on ka ise aru saanud, et see ummistab ikka totaalselt kirjakasti ära, siis on leitud lihtne lahendus - teeme jõulupeo korraldamise Messengeri grupi. Esmapilgul tundub see hea idee. Kuni selle hetkeni, kui lapsevanemad asuvad seal sõna võtma.
Kuna minu jaoks on Messenger ka töövahend, siis tuleb mulle iga jumala kord teade, kui mõni lapsevanem sõna võtab. Jah, ma tean, et gruppe saab mute’i peale panna, aga millegipärast tulevad jõupeolisti kirjad ikka sellest sõelast läbi. Eraldi valmistab mulle rõõmu see, et kui keegi midagi välja pakub, siis iga ema ja isa kinnitab seda vastust oma like’iga ja ma saan iga kord teate, et ikka ükski sõnavõtt kaotsi ei läheks. Ja lahkuda sealt listist oleks ka ebaviisakas, sest siis sa ei saaks kunagi teada, mis kingist treener ilma jääb.
Nii, lähme nüüd sisu juurde. See on ju igati tänuväärt, et me tahame klassijuhatajale kingituse teha. Seega on eluliselt tähtis jõuda vastuseni, mida talle kinkida. Esimene naiivne ema pakub välja, et kingime Lõunakeskuse kinkekaardi. Esimesed kümme ema saadavad oma nõusoleku, et muidugi, see on hea idee.
Kui tundub, et nüüd on juba kõik selge, kirjutab järgmine ema, et aga äkki teeks seekord midagi rebelit ja kingiks punutud korvi koos puuviljade, pähklite ja meega. Selle peale solvub Lõunakeskuse ema ja rõhutab, et ALATI on kingitud kaubanduskeskuse kinkekaart ja nüüd seda muutma hakata tundub totaalne overkill. Järgneb arutelu, kas õpetaja üldse puuvilju sööb (liiga palju suhkrut) või on tal äkki mee- ja pähkliallergia.
Kuskil kolmekümnenda kirja juures ma annan alla ja soovin, et ma poleks kunagi elus lapsi saanud või tööle asunud, sest nende diskussioonide jälgimine on eraldi täiskohaga ettevõtmine.
Kui me siis lõpuks suudame konsensusele jõuda, mida võiks kinkida, tekib küsimus, kes selle raha kokku korjab? Üldiselt keegi seda enda peale võtta ei taha, sest alati jätavad mõned maksmata ja tahaks näha, kuidas kallis jõuluvana ütleb lasteaia jõulupeol, et kuule, su ema ja isa ei suutnud seda diskussiooni jälgida ja raha õigeaegselt maksta, mistõttu jääb sul sel aastal kink saamata.
Eraldi aitähi tahaks ma öelda sellele korralduskomitee liikmele, kes otsustas, et teise klassi jõulukingid (10-eurosed Apollo kinkekaardid) tuleb igal lapsevanemal (24 in) tuua 4. detsembriks töö ajal kooli sekretäri kätte. Sama jõulupeo eest tuleb viis eurot jõuluvana eest maksta ühele teisele pangaarvele ja lisaks on tehtud Google doc’si tabel, kuhu iga lapsevanem peab kirja panema, mitu inimest nende perest peole tuleb ning mida söödavat kaasa võtab (ehk et tuleb tutvuda kõigi teiste kirjapanduga, et kõik ei tooks mandariine ja piparkooke).
Ma oleks nõus esimesel septembril maksma ükskõik mis summa, et sellest jõuluorgunnist pääseda. Olen kahe käega poolt, et me palkaks ühe firma, kes ostab kingid, pakib need ära, tellib jõuluvana ja ostab õpetajale kingituse. Ma tean, et see ettepanek kõlab kurtidele kõrvadele, sest jõulud on siiski andmise aeg ja sellest ei taha ükski lapsevanem ilma ei taha jääda.
Ma ei laskuks teemasse, mitu kirja mu meilboksi saabub, aga neid on julgelt üle saja.
Kuna lapsevanemad on ka ise aru saanud, et see ummistab ikka totaalselt kirjakasti ära, siis on leitud lihtne lahendus - teeme jõulupeo korraldamise Messengeri grupi. Esmapilgul tundub see hea idee. Kuni selle hetkeni, kui lapsevanemad asuvad seal sõna võtma.
Kuna minu jaoks on Messenger ka töövahend, siis tuleb mulle iga jumala kord teade, kui mõni lapsevanem sõna võtab. Jah, ma tean, et gruppe saab mute’i peale panna, aga millegipärast tulevad jõupeolisti kirjad ikka sellest sõelast läbi. Eraldi valmistab mulle rõõmu see, et kui keegi midagi välja pakub, siis iga ema ja isa kinnitab seda vastust oma like’iga ja ma saan iga kord teate, et ikka ükski sõnavõtt kaotsi ei läheks. Ja lahkuda sealt listist oleks ka ebaviisakas, sest siis sa ei saaks kunagi teada, mis kingist treener ilma jääb.
Nii, lähme nüüd sisu juurde. See on ju igati tänuväärt, et me tahame klassijuhatajale kingituse teha. Seega on eluliselt tähtis jõuda vastuseni, mida talle kinkida. Esimene naiivne ema pakub välja, et kingime Lõunakeskuse kinkekaardi. Esimesed kümme ema saadavad oma nõusoleku, et muidugi, see on hea idee.
Kui tundub, et nüüd on juba kõik selge, kirjutab järgmine ema, et aga äkki teeks seekord midagi rebelit ja kingiks punutud korvi koos puuviljade, pähklite ja meega. Selle peale solvub Lõunakeskuse ema ja rõhutab, et ALATI on kingitud kaubanduskeskuse kinkekaart ja nüüd seda muutma hakata tundub totaalne overkill. Järgneb arutelu, kas õpetaja üldse puuvilju sööb (liiga palju suhkrut) või on tal äkki mee- ja pähkliallergia.
Kuskil kolmekümnenda kirja juures ma annan alla ja soovin, et ma poleks kunagi elus lapsi saanud või tööle asunud, sest nende diskussioonide jälgimine on eraldi täiskohaga ettevõtmine.
Kui me siis lõpuks suudame konsensusele jõuda, mida võiks kinkida, tekib küsimus, kes selle raha kokku korjab? Üldiselt keegi seda enda peale võtta ei taha, sest alati jätavad mõned maksmata ja tahaks näha, kuidas kallis jõuluvana ütleb lasteaia jõulupeol, et kuule, su ema ja isa ei suutnud seda diskussiooni jälgida ja raha õigeaegselt maksta, mistõttu jääb sul sel aastal kink saamata.
Eraldi aitähi tahaks ma öelda sellele korralduskomitee liikmele, kes otsustas, et teise klassi jõulukingid (10-eurosed Apollo kinkekaardid) tuleb igal lapsevanemal (24 in) tuua 4. detsembriks töö ajal kooli sekretäri kätte. Sama jõulupeo eest tuleb viis eurot jõuluvana eest maksta ühele teisele pangaarvele ja lisaks on tehtud Google doc’si tabel, kuhu iga lapsevanem peab kirja panema, mitu inimest nende perest peole tuleb ning mida söödavat kaasa võtab (ehk et tuleb tutvuda kõigi teiste kirjapanduga, et kõik ei tooks mandariine ja piparkooke).
Ma oleks nõus esimesel septembril maksma ükskõik mis summa, et sellest jõuluorgunnist pääseda. Olen kahe käega poolt, et me palkaks ühe firma, kes ostab kingid, pakib need ära, tellib jõuluvana ja ostab õpetajale kingituse. Ma tean, et see ettepanek kõlab kurtidele kõrvadele, sest jõulud on siiski andmise aeg ja sellest ei taha ükski lapsevanem ilma ei taha jääda.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 9