Sel aastal kinke ei saa
#aastaema Liina Pulges kirjutab sellest, miks laps võiks saada vaid ühe jõulukingi ning kuivõrd mõttetu on laste pakkidega ülekuhjamine pühade ajal.
Esimest korda avaldatud Eesti Päevalehes.
Mul on neli last ning see tähendab, et jõulud on meie peres üks raske aeg. Ma isegi ei taha laskuda teemasse, kui suurt organiseerimisvõimet nõuab järje pidamine, mis päeval on kelle trenni-, laulutunni- ja klassijõulupeod või mis arvele tuleb mis summa kindlaks kuupäevaks maksta.
Küll aga tahaksin kirjutada sellest, kui palju mõttetut plastmassi ja muud sodi (loe kingitusi), meie peresse jõulude ajal juurde tekib.
Kuu aega tagasi tegin oma abikaasaga eksperimendi. Me tõstsime elutoast ära 90% mänguasjadest ja mis te arvate, kas keegi pani seda tähele? Loomulikult mitte.
Siis müüsin lasteaiale ära tütre üle-elusuuruse nukumaja, mis seisis jalus ja millega keegi ei mänginud. Alguses küll laps arvas, et see võiks jääda, aga kui ma andsin talle 10 eurot, siis ta leidis, et see oli igati väärt vahetuskaup. Oma nukud tõstis ta ühte kotti ja ma viisin selle ära keldrisse. Pärast seda pole ta enam kordagi arvanud, et tal oleks neid nukke vaja.
Meil on suur suguvõsa ning varem oli traditsioon, et iga pere teeb igale lapsele ühe jõulukingi. Kuna äkki oli meie peres juba neli last, siis tänasin õnne, et meil on seitsmekohaline Ford Galaxy, millele pärast jõulupidu võiks juurde laenutada järelkäru.
Ärge saage minust valesti aru, kingid olid igati asjalikud, aga neid oli üle mõistuse palju. Lapsed tegid ükshaaval kõik pakid lahti, vaatasid korraks kingitud asja või mängu ning suundusid järgmiste juurde. Nad ei osanud jagada oma tähelepanu kõigi esemete vahel ning lõpuks peeti kõige paremaks kingiks suurt kommikotti.
Mis me siis kõigi nende asjadega tegime? Panime suurema osa ära ning andsime neid kogu järgmise aasta jaopärast kätte. Siis oli huvi suurem ja kingist rohkem rõõmu.
Seda lugu kirjutades tuli mulle meelde oma kadunud vanaema mälestus. Ta oli sõjaaja laps ja tal oli kaks vanemat õde. Kolme peale kokku oli neil kaks poenukku. Vanaema palus härdasti oma isa, et ka temale nukk kingitaks, aga isa arvas, et kahest on küll ja rohkemgi. Ja küll oli mu vanaema rõõm suur, kui siis lõpuks isa ka talle isikliku nuku ostis. See oli vanaema kõige kallim vara, mille ta sõja ajal põlevast kodust kaasa haaras.
Minu tütrel on nüüd keldris suur kotitäis nukke, tuba kingitud asju täis, aga rõõmu nendest on tunduvalt vähem.
Sel aastal tegin ma lastehoius ettepaneku, et ärme lastele peale väikese kommikoti üldse kinki tee, sest jõuluajal saavad nad nii kui nii kümneid pakke. Ostame parem hoiule ühe asjalikuma lauamängu või linnumaja, mida lapsed saavad talvel uudistada.
Pooled emad olid mu ettepanekuga nõus. Üks ema aga kirjutas ausalt, et tema laps on siiski kingiusku. Kui minu lastele annaks keegi võimaluse usku valida, siis oleks nad kõik kingi-, suhkru- ja telekausku, aga õnneks saan ma praegu loodetavasti neid veel suunata.
Sel aastal toob jõuluvana meie suguvõsa peol igale noorukile ühe kingi, koolis saavad lapsed raamatupoe kinkekaardi ja sellest on rohkem kui küll. Ma ei taha neilt ära võtta lootust, et jõuluvana toob neile just selle kingi, mis kirjaga palutud sai, aga kümneid pakke igale lapsele ta kindlasti tuua ei jaksa ja ega seda pole vaja ka.
Mul on neli last ning see tähendab, et jõulud on meie peres üks raske aeg. Ma isegi ei taha laskuda teemasse, kui suurt organiseerimisvõimet nõuab järje pidamine, mis päeval on kelle trenni-, laulutunni- ja klassijõulupeod või mis arvele tuleb mis summa kindlaks kuupäevaks maksta.
Küll aga tahaksin kirjutada sellest, kui palju mõttetut plastmassi ja muud sodi (loe kingitusi), meie peresse jõulude ajal juurde tekib.
Kuu aega tagasi tegin oma abikaasaga eksperimendi. Me tõstsime elutoast ära 90% mänguasjadest ja mis te arvate, kas keegi pani seda tähele? Loomulikult mitte.
Siis müüsin lasteaiale ära tütre üle-elusuuruse nukumaja, mis seisis jalus ja millega keegi ei mänginud. Alguses küll laps arvas, et see võiks jääda, aga kui ma andsin talle 10 eurot, siis ta leidis, et see oli igati väärt vahetuskaup. Oma nukud tõstis ta ühte kotti ja ma viisin selle ära keldrisse. Pärast seda pole ta enam kordagi arvanud, et tal oleks neid nukke vaja.
Meil on suur suguvõsa ning varem oli traditsioon, et iga pere teeb igale lapsele ühe jõulukingi. Kuna äkki oli meie peres juba neli last, siis tänasin õnne, et meil on seitsmekohaline Ford Galaxy, millele pärast jõulupidu võiks juurde laenutada järelkäru.
Ärge saage minust valesti aru, kingid olid igati asjalikud, aga neid oli üle mõistuse palju. Lapsed tegid ükshaaval kõik pakid lahti, vaatasid korraks kingitud asja või mängu ning suundusid järgmiste juurde. Nad ei osanud jagada oma tähelepanu kõigi esemete vahel ning lõpuks peeti kõige paremaks kingiks suurt kommikotti.
Mis me siis kõigi nende asjadega tegime? Panime suurema osa ära ning andsime neid kogu järgmise aasta jaopärast kätte. Siis oli huvi suurem ja kingist rohkem rõõmu.
Seda lugu kirjutades tuli mulle meelde oma kadunud vanaema mälestus. Ta oli sõjaaja laps ja tal oli kaks vanemat õde. Kolme peale kokku oli neil kaks poenukku. Vanaema palus härdasti oma isa, et ka temale nukk kingitaks, aga isa arvas, et kahest on küll ja rohkemgi. Ja küll oli mu vanaema rõõm suur, kui siis lõpuks isa ka talle isikliku nuku ostis. See oli vanaema kõige kallim vara, mille ta sõja ajal põlevast kodust kaasa haaras.
Minu tütrel on nüüd keldris suur kotitäis nukke, tuba kingitud asju täis, aga rõõmu nendest on tunduvalt vähem.
Sel aastal tegin ma lastehoius ettepaneku, et ärme lastele peale väikese kommikoti üldse kinki tee, sest jõuluajal saavad nad nii kui nii kümneid pakke. Ostame parem hoiule ühe asjalikuma lauamängu või linnumaja, mida lapsed saavad talvel uudistada.
Pooled emad olid mu ettepanekuga nõus. Üks ema aga kirjutas ausalt, et tema laps on siiski kingiusku. Kui minu lastele annaks keegi võimaluse usku valida, siis oleks nad kõik kingi-, suhkru- ja telekausku, aga õnneks saan ma praegu loodetavasti neid veel suunata.
Sel aastal toob jõuluvana meie suguvõsa peol igale noorukile ühe kingi, koolis saavad lapsed raamatupoe kinkekaardi ja sellest on rohkem kui küll. Ma ei taha neilt ära võtta lootust, et jõuluvana toob neile just selle kingi, mis kirjaga palutud sai, aga kümneid pakke igale lapsele ta kindlasti tuua ei jaksa ja ega seda pole vaja ka.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 8