Suitsiidi-terroristi päevikud Dubaist

Mõtlesin, et vist on telefon servapidi ümbrisest välja tulnud ning et on vaja ta lihtsalt tagasi panna. Palusin appi oma oma meest, kes ütles, et hoopis mu telefoni aku on paisunud ning see on väga halb. Tõesti, klaas oli korpuse küljest lahti ning kahtlaselt pundunud.

Küsisin, et mis siis nüüd teha tuleks? Oliver ütles, et kindlasti ei tohiks seda enam laadida ning hea oleks aku eemaldada. Andsin talle oma telefoni, et ta sellelt aku ära võtaks, aga iPhone 7 pole mingi nooruspõlve Nokia, millelt klõpsti ise aku kätte saad.

Mees ütles ka seda, et taolise telefoniga mind keegi kojusõiduks lennukisse ei lase. Pakkusin abivalmilt, et panen selle siis pagasisse, aga ta ütles, et sinna ei tohi isegi töökorras liitiumakut panna, rääkimata siis minu omast.
Selgus ka see, et kui paisumine nüüd jätkub ja aku ümbris katki läheb, siis ilmselt hakkab ta alguses suitsu välja ajama ja halvemal juhul võib ka põlema minna. Ning et kindlasti ei tohi sellisel juhul telefonile vett peale valada, hoiatas Oliver kohe ette. (See oleks olnud just esimene asi, mida ma oleks oma tarkusega teinud). Põhjus selles, et liitium reageerib veega ja vesi annaks vaid lõkkele hoogu juurde.

Kuna telefon jätkuvalt paisus, siis otsustasime kiirelt tegutseda ning üles otsida lähima kohaliku õunapoe, et aku välja võtta ja nii meid suuremast ohust päästa. Võtsin oma lapsed näpu otsa ja vaatasin mehele küsivalt otsa, et kuhu ma nüüd selle telefoni panen? Ta soovitas mul selle enda kotti panna ja nii alustasin ma oma lõputuna näivat teekonda, kellapomm seljakotis tiksumas.

Metrooga sõites tundsin ma mitu korda, et selg läheb kahtlaselt soojaks. Pidin seetõttu pidevalt peatuma ja vaatama, et ega ma juba põlema polnud läinud. Õnneks veel mitte.

Apple’i poodi jõudes läksime kohe esimese vaba teenindaja juurde ja ma näitasin talle oma veelgi suuremaks paisunud telefoni. Ta ajas oma silmad suureks nagu tõllarattad, põrnitses seda kahtlustavalt, ütles, et vaatepilt on halb ja et siin tuleb kindlasti kokku leppida kohtumine parandajaga.

Esimene vaba parandusaeg oli pooleteise tunni pärast. Libistasin vaikselt telefoni teenindajale lähemale, et las ta seni hoiab seda enda käes, aga tema ütles, et ei, võtke oma mobiil kaasa ja varsti kohtume.

Raske südamega panin telefoni oma kotti ja püüdsin hästi ettevaatlikult kõndida. Kujutasin juba ette järgmise päeva ajalehtede pealkirju, kuidas üks seni veel tuvastamata nelja lapse ema õhkis kogu oma perekonna ja ühe Dubai suurima kaubanduskeskuse.

Lisaks needsin ma ennast, et jäin suvel uskuma koduse kaubanduskeskuse mobiilipoe müüjat, kes ütles, et pole vahet, kas paned oma telefonile originaalaku või koopia. Suvine akuvahetus väga ei aidanud ning ikka pidin telefoni mitu korda päevas laadima. Pidasin seda pigem kolmeaastase telefoni kui kehva uue aku süüks.

Ooteminutid kaubanduskeskuses tundusid lõputud. Vahepealse vaatluse ajal tuvastasin, et nüüd oli klaas ka teisest servast lahti ning aku veelgi paisunud.

Lõpuks kui tehnikuni jõudsin, siis viskas ta mu telefonile ühe pilgu, vangutas pead ning ütles minu kurvastuseks, et tema seda parandama ei hakka ja et minuga tegeleb nüüd edasi järgmine teenindaja. Küsiti veel, et kas mu mobiilil garantii veel kehtib (loomulikult mitte) ning nii hakkasin kurvalt peas arvutama, palju siis uue mobiili ostmine maksma läheb.

Klienditeenindaja rääkis midagi akuvahetuse hinnast ja telefonist, millel ei saa kasutada Facetime’i. Sain aru, et ju siis annavad nad mulle Facetime’ita ajutise asendustelefoni. Jutu seest käis aga mitu korda läbi sõna “uus telefon”. Teenindaja seletas veel üle, et minu vana mobiili parandada pole mõtet ning akuvahetuse hinna eest annavad nad mulle uue telefoni. Ma olin veidi segaduses ja kartsin, et sain valesti aru, aga päriselt-päriselt ulatas juba varsti järgmine klienditeenindaja mulle tuttuue kuldse iPhone 7.
Pildil õnnelik Iphone7 omanik Dubai ühes suurimas kaubanduskeskuses.

PS: intsidendi käigus ei saanud ükski laps ega kaubanduskeskus kannatada