Liina nipiraamat: abiks algajale maaklerile

 Jah, oma lühikese, kuid sisutu elu jooksul olen ostnud ühe rehielamu (koos kõigi selle juurde kuuluvate hoonete ja mitme hektari maaga), viis korterit Tallinnas ja Tartus ning ühe 300-ruutmeetrise maja ning jah, ma plaanin osta mõisa (kuna mu abikaasa võib seda lugeda, siis ma ei kirjuta, et mul on see juba valmis vaadatud).

Nagu te isegi arvata võite, siis on mul kogemust kinnisvara ostmise ja müümisega rohkem kui keskmisel maakleril. Kuna pean end turundusvaldkonnas ka päris heaks, siis siin on mõned näpunäited. Äkki läheb tarvis.

1. Unusta ära kinnisvaramaaklerid
Otsustasin ära müüa oma Tallinna korteri. Selgus, et samas majas on veel üks sarnane eluruum müüa ning helistasin seda vahendavale maaklerile. Tema sõnul oli korteri vastu suur huvi ning kuna omanik lõpuks müügist loobus, olevat maakleril üks kindel ostusoovija varnast võtta. Leppisin temaga kokku, et kui tema poolt leitud ostjaga tehinguks läheb, siis maksan talle vahendustasu. Saatsin maaklerile kohe ka korterist korralikud fotod, et ta saaks kuulutuse üles panna.

Aeg lendas linnutiivul ning kui ma siis nädala pärast pühapäeva õhtul igaks juhuks veebist kontrollisin, kas ta ikka on kuulutuse üles pannud, saabus väike hämming. Jah, ta oli kuulutuse üles pannud, kuid ilma ühegi fotota! Me teame isegi, mis tähendab pildita kinnisvarakuulutus. Et tegemist on nii hullus seisus elupinnaga, et võid pimedaks jääda, kui ettehoiatamata neid fotosid silmad.

Sain veidi pahaseks ning panin samal õhtul oma korteri ise müüki. Lisasin korralikud fotod ning juurde ka märke, et maakleritel palun mitte tülitada.

Esmaspäeva hommikul helistas mulle ostuhuviline ning sama päeva õhtuks oli meil kaup koos. Kuulutuse ülespanekust ostja leidmiseni kulus 24 tundi.

Kui "maakler" avastas, et olen ka ise asunud oma korterit müüma, siis helistas ta mulle ja ütles, et ta on nüüd väga pahane. Ma ütlesin, et mina olen isegi veidi rohkem nördinud, sest kaotasin terve nädala, jäädes lootma, et tema korteri müügiga tegeleb. "Meie sekretär unustas fotod lisada ja ma juba pahandasin temaga," ütles maakler. Mul tekkis küsimus, et mis hea pärast ma siis peaks talle vahendustasu maksma, kui sekretär tema eest töö ära teeb? Igal juhul jäi see maakler pika ninaga ning loodetavasti leiab tulevikus endale mõne sobivama töö.

Kuigi korter oli broneeritud, siis ma kohe kuulutust maha ei võtnud ning mulle helistas ja kirjutas vähemalt 10 maaklerit. Ilmselt ei ole ka lugemine nende tugevam külg.

2. Peida päriselanikud ära!
Mind kui kinnisvaraostuhuvilist huvitab vägagi see, mida räägib müügis oleva hoone omanik. Kui ta aga kipub olema liiga jutukas, võib see potentsiaalse ostutehingu sujuvalt nurjata. Näiteks käisime vaatamas ühte maja, kus elab sees vanaproua, kes selle hoone 40 aastat tagasi koos abikaasaga ehitas.

Jõudsime ühte tuppa ja proua rääkis siiralt, kuidas ta ükskord koju naastes avastas, et kogu põrand ujub, sest radiaator oli hakanud lekkima. "No tõesti, kogu põrand oli vee all," meenutas eakas daam. "No eks vahel harva ikka juhtub," püüdis maakler asja siluda ja kiirustas järgmisesse ruumi, et jõuaks enne toad ära näidata, kui eakas omanik järele jõuab.

Kõige lõbusam hetk saabus siis, kui sauna jõudes ohkas proua sügavalt ja ütles, et siin põrandal juhtus midagi täiesti kohutavat. Maakler ohkas nii, et kopsutükid lendasid. Nimelt, vanaproua sõbranna libastus sauna vaiba nurga taha ja murdis korraga ära mõlemad jalaluud. "Ja ega siis ei olnudki midagi teha, kui et tema mees võttis naise oma kätele ja kandis kiirabiautosse," selgitas proua. Maakler oli juba näost roheline.

3. Tee oma kodust ägedad pildid!
Kui ma olen enam kui kümme minutit vaadanud eesti kinnisvarakuulutuste fotosid, siis pean jooma peale piima ja vaatama tasakaalustamiseks juurde midagi väga ilusat. Jah, täpselt nii kole ongi üks harju keskmine kinnisvarapilt, mille on teinud maakler oma välguga seebikarbiga. Jah tõesti, on juba ka Eestis paar inimest, kelle töö ongi kinnisvara stiliseerimine müügi eesmärgil, aga meil on ikka veel NII palju õppida. Vaata näiteks seda Rootsi kinnisvarasaiti ja tee siis lahti mõni Eesti kinnisvaraportaal.

4. Kasuta sotsiaalmeedia abi
Pane need ägedad kodupildid sotsiaalmeediasse üles. Et kõik seda jagada sooviks, võid ju kõigi shäärijate vahel välja loosida midagi ahvatlevat. Kindlasti aga ei soovita ma auhinnaks panna alkoholi, sest minu sõbraga võttis ühendust tarbijakaitse (jah, päriselt-päriselt), sest tema lubas auhinnaks kasti veini.

Kui meie hakkasime oma korterit müüma, siis oli neid abivalmeid sõpru ikka kümnete ja kümnete kaupa ning kõige krooniks küsis lausa Postimehe veebitoimetaja, et kas nad võivad selle oma esiküljeuudiseks panna. Mina vastu ei olnud. Minu remondiblogi vaatas läbi selle kuulutuse paari päeva jooksul enam kui kümme tuhat huvilist ning ostjad leidsime paari päevaga.

5. Hindamisakt on kõige alus
Oma viimast korterit müües läks tõesti kõik nagu lepase reega ja seda täpselt selle hetkeni, kui saime kätte korteri hindamisakti. Maakler hindas meie kesklinnas asuva auhinnatud kodu väga odavaks. Umbes samasse hinnaklassi äärelinna hurtsikutega. Siis aga selgus, et hindajate klann on väga ühtekuuluv ja isegi kui nad näevad, et tööd ei ole tehtud korrektselt, siis keegi seda ümber tegema ei kippunud. Akti oli aga väga vaja, sest pank ei oleks andnud ostjatele laenu korteri ostmiseks, mille mina olin suutnud maha müüa 40 000 eurot kõrgemalt kui hindamisaktis kirjas. Mul läks poolteist kuud enne kui leidsin mõistliku inimese. Kulunud närvirakkudest me ei räägi. Mu abikaasa igal juhul oli juba ammu nõus kõigest loobuma.