Rattajaht Tartu moodi
See on see ülipidulik hetk, kui ma ilmselt eelviimase tartlasena tahtsin ka proovida seda moodsat rendiratast.
Üllatuslikult oligi üks kodu lähedal saadaval. Seda ajaloolist sündmust tuli uudistama terve pere ning kõik hoidsid ärevusest hinge kinni, kui masina dokist välja tõmbasin. Rõõm oli aga üürike, sest selgus, et ratta esikumm oli täiesti tühi.
Kihutasime siis Maaülikooli spordihoone juurde, kus äpp näitas ühte vokki, mida seal siiski polnud. Maaülikooli ühika juures andis äpp lootust, et on lausa kolm velosipeedi. Tegelikult leidsime eest ühe meeleheitel neiu, kellel ei õnnestunud kuidagi ratast ära anda ning ühe jutuka noormehe, kes rääkis pikalt, kuidas tal tuli pool linna läbi sõita ning siis veel 40 minutit oodata, et see ihaldusväärne massin enda valdusesse saada.
Õhtu jõudis kätte ning pidime end asutama koduteele. Nägin mitmeid hetkeks õnnelikke inimesi, kes lukustasid lahti sellesama katkise kummiga ratta ning selle siis pettunult tagasi panid, ise vargsi üle õla vaadates, et kas keegi nägi ka (nägime-nägime, mõtlesid möödakäijad, me oleme täna kõik seda juba lahti lukustanud).
Rattatult lonkisin kodu poole ning vaatasin kadedusega kaugusse, kus järjest vuhisesid mööda õnnelikud väljavalitud. Rendirattaga. Kaks neidu sõitsid lausa korraga ühel sadulal. Kolmas sõitis aga sõbra pakikorvis. Vot on võimas masin!
Kuid ma ei kaota lootust. Rattajaht jätkub.
PS: täiesti juhuslikult on mul seljas ka asjakohane dressipluus kirjaga "Go sit on a cactus".
Kihutasime siis Maaülikooli spordihoone juurde, kus äpp näitas ühte vokki, mida seal siiski polnud. Maaülikooli ühika juures andis äpp lootust, et on lausa kolm velosipeedi. Tegelikult leidsime eest ühe meeleheitel neiu, kellel ei õnnestunud kuidagi ratast ära anda ning ühe jutuka noormehe, kes rääkis pikalt, kuidas tal tuli pool linna läbi sõita ning siis veel 40 minutit oodata, et see ihaldusväärne massin enda valdusesse saada.
Õhtu jõudis kätte ning pidime end asutama koduteele. Nägin mitmeid hetkeks õnnelikke inimesi, kes lukustasid lahti sellesama katkise kummiga ratta ning selle siis pettunult tagasi panid, ise vargsi üle õla vaadates, et kas keegi nägi ka (nägime-nägime, mõtlesid möödakäijad, me oleme täna kõik seda juba lahti lukustanud).
Rattatult lonkisin kodu poole ning vaatasin kadedusega kaugusse, kus järjest vuhisesid mööda õnnelikud väljavalitud. Rendirattaga. Kaks neidu sõitsid lausa korraga ühel sadulal. Kolmas sõitis aga sõbra pakikorvis. Vot on võimas masin!
Kuid ma ei kaota lootust. Rattajaht jätkub.
PS: täiesti juhuslikult on mul seljas ka asjakohane dressipluus kirjaga "Go sit on a cactus".
Lisa kommentaar