Lennupiletite ostmine – blondiinidele rangelt keelatud!

Loe, kuidas #aastaema Liina oleks peaaegu oma esietendusele mitte jõudnud, sest ta arvas, et saab iseseisvalt lennupiletite ostmisega hakkama.
Seisin lennujaama piletisabas kauges Hispaania lõunaservas, avasin telefonis pileti ja seal oli kiri, et see on veidi vähem kui aasta pärast. Mul läks kõhust õõnsaks ja käsi hakkas veidi värisema.

Vaatasin veel ja sain täie tõsidusega aru, et olen ise ostnud endale pileti valeks kuuks ja isegi valeks aastaks! Aga ma pidin olema järgmisel hommikul kell 7.30 Tallinnas MyHits raadio otse-eetris ja õhtul pidi mul olema „Head tüdrukud nii ei tee” esietendus!

Kerisin mälus aega tagasi ja püüdsin aru saada, et kust see kõik nüüd nii valesti läks? Odavlendude firma pakkus mulle ise tagasisõitu ning seda vaid 100 euro eest. Kontrollisin veel enne ostu sooritamist, et kindlasti on õige kuupäev ja õige nädalapäev, aga seda, et firma võiks huupi pakkuda mulle kõige soodsamat piletit järgmisesse aastasse, ei tulnud mulle pähe.

Nüüd aga seisin ma pisikeses lennujaamas, kust sõidab päevas vaid paar lendu mõnda suuremasse pealinna ja pidin tegutsema väga kiirelt, sest selgus, et 45 minuti pärast sõidab sellest jaamast lennuk Londonisse. Neiud Ryanairi boksist asusid mulle uut lennupiletit ostma. Üks pani kirja mu isikuandmeid, teine trükkis sisse pangakaardinumbreid ning nad sooritasid kindlalt oma piletimüügi isikliku tippmargi, sest lennuväravate sulgemiseni oli aega vaid loetud minutid...

Keset seda segadust helistas mulle kooli pereõde ning ütles, et ta kahtlustab, et mu tütrel on tuulerõuged ja et ma peaks nüüd lapsega kohe perearsti juurde minema. Soojenduseks küsisin nagu aastaemale kombeks, et mis nädalapäev täna on ja et mis kell on. Saades teada, et on esmaspäeva hommik kell 10 ütlesin ma, et meie arst võiks praegu vastu võtta küll, aga et ma ise olen kuskil kaugel väljamaal ja mu tütar on tegelikult juba tuulerõuged ammu ära põdenud. Doktor selle vastusega ei leppinud ning seetõttu tegin järgmise kõne oma mehele ja kupatasin ta lapsega arstile.

Saanud üliosavate Ryanairi neidude käest kätte oma piletid, küsisin jooksu pealt, et kas te ikka vormistasite mulle sõidu Tallinnani? Ei, ainult Londonisse, vastati.

Helistasin siis viimases hädas abikaasale ja küsisin, et mis ta teeb. „Mis mõttes, mis ma teen? Ootan perearsti järjekorras,” vastas ta pahuralt. Nii, nüüd on mul sulle uus ülesanne, ütlesin mehele. Ma jõuan kolme tunni pärast Londonisse ning maandumise ajaks oleks vaja mulle osta lennupilet Tallinna.

Londonisse jõudes lülitasin oma telefoni sisse, sain mehelt rahustava teate, et piletid on mul juba meili peal ning pean vaid lennujaama vahetama. Lülitasin telefoni välja (sest aku oli viimase protsendi peal), ostsin rongipiletid ning alustasin Stanstead'i lennujaamast oma kolme ümberistumisega sõitu risti läbi Londoni.

Veidi enne lennujaama jõudmist helistasin taas mehele, et uurida, mitmendast Heathrow lennujaama terminalist mu lend väljub. Küsimuse peale ahmis mu mees teisel pool toru õhku ja küsis, et mis Heathrow?! Sa pidid sõitma Gatwicki!

Kiire pilk kellale andis kohese vastuse, et kolmandasse lennujaama Londonis ma enam ei jõua ning mu mehel ei jäänud muud üle, kui osta mulle veel üks pilet, sedakorda siis stardiga Heathrow lennujaamast...

Jäin oma lennu algust ootama. Siis teatati, et lend jääb hiljaks ning iga minutiga kahanes mu lootus, et ma Kopenhagenisse jõudes siiski Tallinna lennu peale saan.

Õnneks jõudsin õigeaegselt kodumaale, magasin paar tundi ning nagu imeväel olingi raadio otse-eetris, rääkimas sellest, et mida need head tüdrukud ei tee. Üks on kindel, lennupiletit nad kindlasti ise osta ei tohiks (või vaid siis, kui neil on kodus abiks võtta väga kiire reageerimisvõimega abivalmis abikaasa).
Eelmine
Rattajaht Tartu moodi
Järgmine
Tule heade tüdrukute ja #aastaema'ga spaasse!

Lisa kommentaar

Email again: