Kas tüütu kohustus või oodatud rõõm?
Kuidas on teie peres lood igasügisese raamatute kaanetamisega? #aastaema Liina Pulges kirjutas Eesti Päevalehe arvamusloos, mida tema asjast arvab.
Lõpetaks selle tüütu kilekaanetamise?
Liina Pulges, nelja lapse ema
Alanud on igasügisene lapsevanemate nuhtlus, kus poodidest tuleb leida kümmet mõõtu kaaned, sest iga õpik ja töövihik on erineva suurusega. Ühelt poolt keelustame plastnõusid, aga teisalt nõuame kilekaante kasutamist. Äkki hoiaks planeeti ja päästaks lapsevanemad kaanetamise nuhtlusest?
See on täiesti ebareaalne, kuidas jätkuvalt pole kirjastused suutnud kokku leppida, et mis mõõtu võiks olla kõikide klasside õpikud ja töövihikud. Hetkel on seis selline, et nii palju kui on joonlaua peal millimeetrikriipse, on ka erinevas mõõdus õppevahendeid. Isegi sama kirjastuse sama sarja õpik ja töövihik on tihtilugu erineva pikkusega.
Lapsevanemad aga muudkui passitagu, et mis kaaned kuhu sobivad. Jumal tänatud, et mul on kogenud sõbranna, kes õpetab, kuidas elu käib. Sügisel tuleb minna kõige suuremasse bürootarvete kauplusesse ning sealt siis paarikümne toote hulgast õige kaaned üles leida.
Minu süsteem on selline, et igal aastal sorteerin ma õpikud ja töövihikud pikkuse järgi ära ning teen kogu vajaminevast kraamist suure tabeli. Sel nädalal aga nägin poes hoopis uut tehnikat, kuidas emad tassivad poodi kõik õppematerjalid ning sealsamas leti ääres panevad nad tülpinud nägudega kõigile kaaned ümber. Seejärel piiksutab kassiir ükshaaval läbi iga kaanetatud vihiku ja raamatu. Aega ja raha võtab see isegi ühe lapse koolitarvete kohta uskumatult palju.
Ma pakun välja täiesti tasuta äriplaani (jah, nii nagu ka kõigil eelnevatel aastatel), et igas koolis võiks olla õpilasfirma, mis võtab selle raske töö enda peale. Ajavad näpuga järge, et mis klassil on mis aines mis värvi kiirköitjad, mis paksuse ja mitme joonega vihikud ning mis mõõtudega õpikud. Nad paneks klasside kaupa komplektid kokku, kirjutaks veel igale õpikule nime peale ning komplekteeriks need 1. septembriks klasside kaupa ära.
Kuna mahud on suured, siis hulgi ostes saaks see idufirma kindlasti priske vaheltkasu ja mul pole kahju neile veel ka peale maksta. Saatke juba kevadel arve ära ja ma luban, et tasun selle koheselt. Õpilasfirma saab väärt kogemuse, mina aga hulga aega kokku hoitud.
Alati leidub emasid, kes ütlevad, et nad ainult selle nimel elavadki, et saaks sügisel õpikutele katteid panna. Nad on otsinud välja kõige stiilsemad paberid, sätivad neid nädal aega õndsas rahus raamatute ümber ning maalivad veel ilukirjas nime ka peale. Need kolm ema ei pea minu poolt pakutud teenust kasutama, aga ülejäänud ilmselt hingaks küll kergendatult, kui keegi selle aeganõudva ülesande enda peale võtaks.
Kui ma nägin poes lõputuid kilekaantekuhilaid, jõudis minuni aga hoopis kurvem tõdemus. See kõik on ju kevadeks plastprügi! Vaevalt et keegi määrdunud ja katkiseid kaasi kevadel üle peseks, et need siis pakendina taaskasutusse suunata.
Äkki tuleks kaanetamisnõude asemel hoopis sügisel lapsevanematele südamele panna, et kilekaasi kasutada ei tohi? Lepime sellega, et kevadeks on vihikunurgad karvased, aga vähemalt ei tekita me juurde tarbetut prahti. Ma usun, et on võimalik teha ka selliste kaantega õpikuid, mis mitu õppeaastat laiali lagunemata vastu peaks. Hoiame vanemate aega kokku ja vähendame plastprügi. Vot see oleks üks eesrindlik ettepanek!
Liina Pulges, nelja lapse ema
Alanud on igasügisene lapsevanemate nuhtlus, kus poodidest tuleb leida kümmet mõõtu kaaned, sest iga õpik ja töövihik on erineva suurusega. Ühelt poolt keelustame plastnõusid, aga teisalt nõuame kilekaante kasutamist. Äkki hoiaks planeeti ja päästaks lapsevanemad kaanetamise nuhtlusest?
See on täiesti ebareaalne, kuidas jätkuvalt pole kirjastused suutnud kokku leppida, et mis mõõtu võiks olla kõikide klasside õpikud ja töövihikud. Hetkel on seis selline, et nii palju kui on joonlaua peal millimeetrikriipse, on ka erinevas mõõdus õppevahendeid. Isegi sama kirjastuse sama sarja õpik ja töövihik on tihtilugu erineva pikkusega.
Lapsevanemad aga muudkui passitagu, et mis kaaned kuhu sobivad. Jumal tänatud, et mul on kogenud sõbranna, kes õpetab, kuidas elu käib. Sügisel tuleb minna kõige suuremasse bürootarvete kauplusesse ning sealt siis paarikümne toote hulgast õige kaaned üles leida.
Minu süsteem on selline, et igal aastal sorteerin ma õpikud ja töövihikud pikkuse järgi ära ning teen kogu vajaminevast kraamist suure tabeli. Sel nädalal aga nägin poes hoopis uut tehnikat, kuidas emad tassivad poodi kõik õppematerjalid ning sealsamas leti ääres panevad nad tülpinud nägudega kõigile kaaned ümber. Seejärel piiksutab kassiir ükshaaval läbi iga kaanetatud vihiku ja raamatu. Aega ja raha võtab see isegi ühe lapse koolitarvete kohta uskumatult palju.
Ma pakun välja täiesti tasuta äriplaani (jah, nii nagu ka kõigil eelnevatel aastatel), et igas koolis võiks olla õpilasfirma, mis võtab selle raske töö enda peale. Ajavad näpuga järge, et mis klassil on mis aines mis värvi kiirköitjad, mis paksuse ja mitme joonega vihikud ning mis mõõtudega õpikud. Nad paneks klasside kaupa komplektid kokku, kirjutaks veel igale õpikule nime peale ning komplekteeriks need 1. septembriks klasside kaupa ära.
Kuna mahud on suured, siis hulgi ostes saaks see idufirma kindlasti priske vaheltkasu ja mul pole kahju neile veel ka peale maksta. Saatke juba kevadel arve ära ja ma luban, et tasun selle koheselt. Õpilasfirma saab väärt kogemuse, mina aga hulga aega kokku hoitud.
Alati leidub emasid, kes ütlevad, et nad ainult selle nimel elavadki, et saaks sügisel õpikutele katteid panna. Nad on otsinud välja kõige stiilsemad paberid, sätivad neid nädal aega õndsas rahus raamatute ümber ning maalivad veel ilukirjas nime ka peale. Need kolm ema ei pea minu poolt pakutud teenust kasutama, aga ülejäänud ilmselt hingaks küll kergendatult, kui keegi selle aeganõudva ülesande enda peale võtaks.
Kui ma nägin poes lõputuid kilekaantekuhilaid, jõudis minuni aga hoopis kurvem tõdemus. See kõik on ju kevadeks plastprügi! Vaevalt et keegi määrdunud ja katkiseid kaasi kevadel üle peseks, et need siis pakendina taaskasutusse suunata.
Äkki tuleks kaanetamisnõude asemel hoopis sügisel lapsevanematele südamele panna, et kilekaasi kasutada ei tohi? Lepime sellega, et kevadeks on vihikunurgad karvased, aga vähemalt ei tekita me juurde tarbetut prahti. Ma usun, et on võimalik teha ka selliste kaantega õpikuid, mis mitu õppeaastat laiali lagunemata vastu peaks. Hoiame vanemate aega kokku ja vähendame plastprügi. Vot see oleks üks eesrindlik ettepanek!
Lisa kommentaar